Mina jõin esimest korda alles väga hiljuti. Olin muidugi kuulnud, et juuakse ja hubastes lastejuttudes toob Muumimamma ikka ühe aurava tassikese, aga et ise läheks ja lõikaks ning pistaks kuuma vette – ei olnud pähe tulnudki. Ühel lumisel hommikul raielangi servas astudes jäi aga silm suurele varrepõllule pidama. Läbisegi värsked ja sirged ning juba metsarahvast marjadega kostitanud haralised ja vanad. Ütlesin metsale tänusõnad ja korjasin peotäie värskeid oksi käpikusse. Mõtlesin veel, et kas praegused tõttajad üldse tunnevad vaarikavarre kesktalvel lumehunnikust turritavana ära ja mõistavad eristada uue oksakese vanast? Kui ei, siis ütle, lähme koos ja vaatame.

Omaette teema on muidugi see, et miks ma jälle seal raielangi servas jõlkusin. Ikka käin ja otsin seda tasakaalu, ehk siis olin järgmise võimaliku maakoha otsingul. Selle õige, et kus tuleb “see tunne” ja on täielik rahu ja vaikus, nii sees kui väljas. Ei olnud aga sel korral tegemist “selle” kohaga. Üha enam mõistan, et see tasakaal ei tule seal metsas ega maal (või siiski?), vaid et ta on nendes pisikestes vartes seal lumes. Ja selles hõrkroosakas tees, mis temast keetes saab. Mingisugune imelik rahu ja vaikus on loodusandides. Korjad ja lõikad, siis muidugi ootad. Ootamine on kogu loodusega koosolemise võlu ja valu, seda viimast just siis, kui midagi kasvatad. Näiteks tomateid ja miskit läheb vussi. Järgmine võimalus on ju alles aasta pärast! Igatahes on tee tegemine väga meditatiivne ja selleks võiks võtta kohe pool päeva. Kõigepealt lähed metsa, hingad sügavalt sisse ja välja, nuusutad lund ja vaatad männi- ja kuuselatva, kuuled esimest rähni ning alles siis otsid neid varsi. Korjad peotäie, kuulad vaikust ja lähed koju tagasi.

Tee tegemiseks..

Lõika värsked varrekesed jupikesteks, nii 4-5 cm pikkuseks ja pane potti veega keema. Lase podiseda madalal/keskmisel tulel, ikka nii kaua kuni jook muudab värvi, ehk umbes pool tunnikest. Maitse on nii hea ja mahe, ei pea lisama mett ega suhkrut. Meenutab natuke rooibos teed, nii värvilt kui ka maitselt, kergelt justkui sidruni mekk juures. Teadjamad räägivad, et on ka kasulik, eriti kui tunned, et hakkad haigeks jääma. Värsketest vartest tee on lisaks täis antioksüdante ja lubatud juua pea kõigil. Ei ole vaja keerulisi kaugelt maalt ja pikki päevi kaubikus veetnud peeneid jooke, vähemalt mitte kogu aeg. Proovi ja maitse, kas on teisipidi maitsega? Minu arust on.

Ah jaa, mina korjan metsvaarikaid, aga usun, et sobivad ka need täiesti tavalised kodused samuti.

Kati