Raske on lihtsalt otsustada, et täna midagi ei tee. Ei korista, ei pese pesu, ei triigi, ei sorteeri sahtleid ega kappe. Ja seda vaatamata asjaolule, et on pühapäev ja “tööasjadega” tegelema ei pea. Astun nii sageli enda püstitatud lõksu, et palgatööst vabal ajal üritan ära teha kõik tegemata ja poolikud tööd, et seda lõputut kohustuste nimekirja lühemaks saada. Tegemist on aga võlunimekirjaga, mis ennast pidevalt ja palumata taastoodab. Miks on siis nii raske võtta pausi? Lihtsalt olla ja hingata, anda kehale kosutust ja vaimule puhkust. Tundub nii mõistlik ja ometi ma seda ei tee. Tundub, et vanarahval oli aeg-ajalt sarnane probleem, sest miks muidu on meie rahvakalendris tööd keelavad päevad nagu luuvalupäev.

9.veebruar ehk luuvalupäev

Tegemist oli puhkamiseks mõeldud päevaga, tööd teha ei tohtinud, ka oli hea tava hommikul pikemalt magada – siis oli lootust edaspidi luu- ja liigesvaludest pääseda. Ei tohtinud tantsida ja muidu rahmeldada ja kui sel päeval luud valutasid, võis karta selle jätkumist ka ülejäänud aastal. Nõo kandist on teada uskumus, et kui luuvalupäeval sajab lund, tuleb hea suvi. Täna oli aga, vähemalt Tartu kandis, üle väga pika aja päikest täis päev, karge ja sätendav ja valge. Nii kaua on olnud pime ja hämar, terve talv on sel korral olnud kui lõputu sompus november, seega tulgu siis suvi kehv, aga tänane valgus kulus ära! Ja paraku on kliima niivõrd muutunud, et vanarahva tähelepanekud ei pruugi enam paika pidada. Näis.

Mida mina siis tegin?

Ei ole midagi öelda, hommikul pidin siiski ärkama äratuskella helina peale ning tegema palgatööd, aga õnneks seda osa palgatööst, mis konti ei murra ja tuju teeb heaks. Ka luud-lihased olid ärgates kanged ja kuidagi eriti soovisid sooja sauna või kuuma vanni. See kangus pole aga minu puhul kahjuks mingi uus nähtus, nii et sellest ma järeldusi ei tee ja liiga tõsiselt ei võta. Õhtul ma aga midagi ei koristanud, pesu pesema ei pannud ja uueks nädalaks ettevalmistusi ei teinud. Hoopis mõnulesin internetis Sakala haudejaama lehel, et valida välja tibusordid kevadeks. Mind mitmeid aastaid tibudega varustanud Äntu mõis sel aastal pruune Brown Nick tüüpi noorkanu müüma ei hakka, millest on sügavalt kahju, aga eks katsetab siis uute prouadega. Sammuke jälle edasi kevade poole, unistades ja planeerides. Oi kuidas ootan juba valgust ja sooja.

Puhkust ja kosutust meile kõigile.

Kati