Teisipidi tasakaal

Aastaring ja rahvakalender, kanad ja toidukasvatamine, loodusest ja loodusega.

Autor: Kati

  • Kas sa vaarikavarre teed oled joonud?

    Kas sa vaarikavarre teed oled joonud?

    Mina jõin esimest korda alles väga hiljuti. Olin muidugi kuulnud, et juuakse ja hubastes lastejuttudes toob Muumimamma ikka ühe aurava tassikese, aga et ise läheks ja lõikaks ning pistaks kuuma vette – ei olnud pähe tulnudki. Ühel lumisel hommikul raielangi servas astudes jäi aga silm suurele varrepõllule pidama. Läbisegi värsked ja sirged ning juba metsarahvast marjadega kostitanud haralised ja vanad. Ütlesin metsale tänusõnad ja korjasin peotäie värskeid oksi käpikusse. Mõtlesin veel, et kas praegused tõttajad üldse tunnevad vaarikavarre kesktalvel lumehunnikust turritavana ära ja mõistavad eristada uue oksakese vanast? Kui ei, siis ütle, lähme koos ja vaatame.

    Omaette teema on muidugi see, et miks ma jälle seal raielangi servas jõlkusin. Ikka käin ja otsin seda tasakaalu, ehk siis olin järgmise võimaliku maakoha otsingul. Selle õige, et kus tuleb “see tunne” ja on täielik rahu ja vaikus, nii sees kui väljas. Ei olnud aga sel korral tegemist “selle” kohaga. Üha enam mõistan, et see tasakaal ei tule seal metsas ega maal (või siiski?), vaid et ta on nendes pisikestes vartes seal lumes. Ja selles hõrkroosakas tees, mis temast keetes saab. Mingisugune imelik rahu ja vaikus on loodusandides. Korjad ja lõikad, siis muidugi ootad. Ootamine on kogu loodusega koosolemise võlu ja valu, seda viimast just siis, kui midagi kasvatad. Näiteks tomateid ja miskit läheb vussi. Järgmine võimalus on ju alles aasta pärast! Igatahes on tee tegemine väga meditatiivne ja selleks võiks võtta kohe pool päeva. Kõigepealt lähed metsa, hingad sügavalt sisse ja välja, nuusutad lund ja vaatad männi- ja kuuselatva, kuuled esimest rähni ning alles siis otsid neid varsi. Korjad peotäie, kuulad vaikust ja lähed koju tagasi.

    Tee tegemiseks..

    Lõika värsked varrekesed jupikesteks, nii 4-5 cm pikkuseks ja pane potti veega keema. Lase podiseda madalal/keskmisel tulel, ikka nii kaua kuni jook muudab värvi, ehk umbes pool tunnikest. Maitse on nii hea ja mahe, ei pea lisama mett ega suhkrut. Meenutab natuke rooibos teed, nii värvilt kui ka maitselt, kergelt justkui sidruni mekk juures. Teadjamad räägivad, et on ka kasulik, eriti kui tunned, et hakkad haigeks jääma. Värsketest vartest tee on lisaks täis antioksüdante ja lubatud juua pea kõigil. Ei ole vaja keerulisi kaugelt maalt ja pikki päevi kaubikus veetnud peeneid jooke, vähemalt mitte kogu aeg. Proovi ja maitse, kas on teisipidi maitsega? Minu arust on.

    Ah jaa, mina korjan metsvaarikaid, aga usun, et sobivad ka need täiesti tavalised kodused samuti.

    Kati

  • Luuvalupäev

    Luuvalupäev

    Raske on lihtsalt otsustada, et täna midagi ei tee. Ei korista, ei pese pesu, ei triigi, ei sorteeri sahtleid ega kappe. Ja seda vaatamata asjaolule, et on pühapäev ja “tööasjadega” tegelema ei pea. Astun nii sageli enda püstitatud lõksu, et palgatööst vabal ajal üritan ära teha kõik tegemata ja poolikud tööd, et seda lõputut kohustuste nimekirja lühemaks saada. Tegemist on aga võlunimekirjaga, mis ennast pidevalt ja palumata taastoodab. Miks on siis nii raske võtta pausi? Lihtsalt olla ja hingata, anda kehale kosutust ja vaimule puhkust. Tundub nii mõistlik ja ometi ma seda ei tee. Tundub, et vanarahval oli aeg-ajalt sarnane probleem, sest miks muidu on meie rahvakalendris tööd keelavad päevad nagu luuvalupäev.

    9.veebruar ehk luuvalupäev

    Tegemist oli puhkamiseks mõeldud päevaga, tööd teha ei tohtinud, ka oli hea tava hommikul pikemalt magada – siis oli lootust edaspidi luu- ja liigesvaludest pääseda. Ei tohtinud tantsida ja muidu rahmeldada ja kui sel päeval luud valutasid, võis karta selle jätkumist ka ülejäänud aastal. Nõo kandist on teada uskumus, et kui luuvalupäeval sajab lund, tuleb hea suvi. Täna oli aga, vähemalt Tartu kandis, üle väga pika aja päikest täis päev, karge ja sätendav ja valge. Nii kaua on olnud pime ja hämar, terve talv on sel korral olnud kui lõputu sompus november, seega tulgu siis suvi kehv, aga tänane valgus kulus ära! Ja paraku on kliima niivõrd muutunud, et vanarahva tähelepanekud ei pruugi enam paika pidada. Näis.

    Mida mina siis tegin?

    Ei ole midagi öelda, hommikul pidin siiski ärkama äratuskella helina peale ning tegema palgatööd, aga õnneks seda osa palgatööst, mis konti ei murra ja tuju teeb heaks. Ka luud-lihased olid ärgates kanged ja kuidagi eriti soovisid sooja sauna või kuuma vanni. See kangus pole aga minu puhul kahjuks mingi uus nähtus, nii et sellest ma järeldusi ei tee ja liiga tõsiselt ei võta. Õhtul ma aga midagi ei koristanud, pesu pesema ei pannud ja uueks nädalaks ettevalmistusi ei teinud. Hoopis mõnulesin internetis Sakala haudejaama lehel, et valida välja tibusordid kevadeks. Mind mitmeid aastaid tibudega varustanud Äntu mõis sel aastal pruune Brown Nick tüüpi noorkanu müüma ei hakka, millest on sügavalt kahju, aga eks katsetab siis uute prouadega. Sammuke jälle edasi kevade poole, unistades ja planeerides. Oi kuidas ootan juba valgust ja sooja.

    Puhkust ja kosutust meile kõigile.

    Kati